Toetajad

Päev 19-21 Kazbek ja kojusõit

Hommik on kuidagi jahe ja sombune, kuid asume siiski edasi liikuma Kazbeki mäestiku poole. Viimane peatuspunkt on Stepatsminda kust avaneb parim vaade kuulsale vulkaanile. Oleme sellele üsna lähedal ja sõit ei võta väga palju aega. Tõus on läbi väikse küla, mööda kitsaid tänavaid mis arenevad edasi kitsaks mägiteeks, kus palju matkajaid, kes ülespoole rühivad. Vastu tuleb ka paar autot kellest möödumine satub üsna hästi ajastatuks. Üles jõudes on näha väikest kirikut pisikese künka otsas, kuid teiselpool haigutab suur mäestik, koos lumiste tippudega. Vaade jällegi midagi uut ja teistsugust, ning tasus seda teekonda ära. Alla laskudes kohtame hobuseid ja rida Nissaneid, kellest möödusime mäe jalamil ja asume teed piirile. Piiriületus läheb libedalt, kuid immigratsiooni blanketid on otsas. Seega läheme ilma nendeta. Lisaks oli ka valuuta vahetus kinni, et ühtegi rubla ka taskus ei ole. Kuna kütus hakkas lõppema, tegi see korraks murelikuks, kuid esimene tankla oli lähedal ja saime makstud Visa kaardiga. Paak täis ja asusime teele. Ees ootas tuim maanteenühkimine aga kuna koju jõudmiseks oli aega 5 päeva siis ei teinud see eriti murelikuks. Teed olid head ja peagi ületasime Osseetia piiri ja linna tuli linna järgi. Otsustasime sõita ka pimedas ja telkimise plaani ei tekkinud enne kella 21 te. Järgmise hommiku võtsime päevakavasse kell kaheksa ja kihutasime edasi. Peatusi eriti ei teinud j keskendusime kiiresti edasi liikumisele. Energiat jätkus ja tee läks kiiresti, sai ületatud ka senine päevas liikumise pikim teekond 1000km jutti 146 kilomeetriga. Jäime ööbima enamvähem samasse kohta, kus olime Gruusiasse minnes teisel ööl. Hommikul jälle varakult üles ja õhtu lõppes kella 20 ajal Koidula piiripunktis. Kuna olime kohale jõudnud oluliselt kiiremini kui plaanitud, seadsime end sisse Värskas ja veetsime paar päeva seal kalapüüdes, ning kohalikus suitsusaunas mõnuledes. Ja oligi reis selleks korraks läbi. Läbisõit 713km + 1146km + 891 km

Päev 18 Borjomi-Kharagauli National Park & Satapila

Peale hommikukohvi asusime edasi Borjomi-Kharagauli rahvuspargi poole. Ääremail pandi meie andmed kirja ja avati värav sinna puutumatusesse loodusesse. Teed olid ilmselt kunagi rajatud, kuid keegi neid hooldanud ei ole vist kunagi. Mägedest laskuv vesi on paljugi ära uhunud ja sõitmisele tuleb läheneda väga loominguliselt. Isegi kogenud maasturi juhile on see väga korralik pähkel. Täitsa tavaline oli sõita hing kinni ja hambad ristis, kuna tee kalded kohati sellised, et tunne nagu autol oleks rattad õhus. Selg igal juhul väga märg ja kaljulõhede vahel navigeerimine sööb närve ikka korralikult. Samas tagasi ka ei taha keerata ja jätkame seda mõistatust pusima ja ülespoole liikumist. Korra tundub edasiliikumine liiga utoopia, kuid peale kerget hinge tõmmet saab hambad risti surutud ja silmad kinni palvetades ikka edasi pressides. Sõit meenutab konkreetselt Austraalia offroadi sõprade tehnilist sõitu ja trikitamist kaljude vahel, kus paljude autod otse töökotta sealt viiakse. Lõpuks jõuame siiski mingi ime kombel rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusele. Ilmselt oli asi kaasas olevas talismanis, mis ühes Austria kirikus õnnistati ja sellest ajast saadik autoga kaasa rändab. Nii uskumatu kui see ka polnud, olime kõrgel mägedes, vaadates allapoole pilvi ja vaateid mida ei ole senini veel kuskil kogenud. Eemal ühes üksikus talust viibatakse meile ja läheme asja uurima. Sõit sinna kestab sama kaua kui liikuda Tallinnast Kosele. Talu juures ootab meid punt mehi, kellega ajame lõbusalt juttu. Saame kohalikust kaevust oma veekanistrid täidetud ja perenaised hakkavad kiiresti süüa küpsetama. Suudame siiski sellest külalislahkusest eemale nihverdada ja liigume edasi. Vaja teiselt poolt alla ka saada. Liikumine on väga vaevaline ja aeglane, vaated on unustamatud, kuid iga asi saab kord läbi. Jõuamegi metsavahele ja äkitselt mingisse sanatooriumi linna. Ala on aedadega piiratud seestpoolt näeb välja nagu tükike Tallinnat. Välja sõites samuti aiad ees ja maas ka siilid, et soovimatu sisse sõitja oma rehvid lõhuks ja ta kiiresti kinni nabida saaks. Üritasime üles leida Prometheuse koobast. Tänu Garmini juhatamisele oli teekond põnev kuid jõudsime kohale. Kuna oli esmaspäev siis on loomulikult muuseumid suletud ja meie lõbu sai läbi. Otsustasime sel hetkel, et aitab küll ja hakkame kodupoole tagasi liikuma. Saigi ots ringi keeratud ja seadsime sihiks Gruusia piiri. Äkitselt märkasime veel üht koopa silti teeääres ja otsustasime asja lähemalt uurida. Jõudsime Satapila koopasse, mis oli avatud ja kus eksponeeritakse päris dinosauruse jälge. Tegelt oli neid mitu ja väidetavalt avastati jäljed ühe tee ehituse käigus. Saime mõne kilomeetrise jalutuskäigu ja asusime edasi liikuma. Ees oli ka omajagu maantee sõitu ja otsustasime pimedat aega mõistlikult kasutada ja pikendasime teekonna mõne tunni võrra. Lõpuks otsisime telkimise koha ühe väikse järve äärde, kus sattusid meie naabriteks Lätlased, kes tulid ratta võistluselt. Aitasime neil konserve avada ja sai natuke juttu puhutud, ning siis ka magama heidetud. Läbisõit 424 km