Päev 6 Abano mäekuru külastamine

Hommik algas seekord plaanipäraselt hiljem. Rahvas sai kauem magada ja sirutada, rahulikult asjad uuesti kokku seada ja vaikselt omi asju ajades. Öise viiuliõhtu mõned järelkajad sai veel nurga taga läbi käidud ja istuti ühiselt suure laua taha. Söök oli endiselt VÄGA maitsev, kõhud täis, tehti edasisi plaane. Kuna kohaliku maantee läbimise kiirus on märkimisväärne ja edasi tagasi sõitu minimeerides jäi järgmiseks plaanitud Shatili külastamine viimaseks päevaks ja suuna võtsime hoopis edasi Omalo külakese poole. Pererahvas pakkis kaasa hulgaliselt head paremat, millest sai hiljem veel mitu korraliku söögikorda. Teed kulgesid edasi läbi väiksemate külakeste ja mööda mägiteid. Kiirus väga minimaalne. Autod rappusid ja hüppasid ja kõikusid ja tegid igast ime asju. Need teed ei ole armulised, kuid siiski sujus kõik ja Omalo tuli aina lähemale. Tavaliseks muutusid lehmad või lambad teel, haned. Kõik on vaba kasvatuses ja kõnnivad, kus tahavad. See, et autod ka teel sõitta tahavad on täiesti kõrval järguline asi. Võttis aega, mis ta võttis jõudsime mägede algusesse, minna oli 70km veel. Sealt algas alles elamus, liikuda saime väga aeglaselt, teed kitsad ja piirdeid ei ole. Tegime vahe peatuse jõe ääres, sulistasime jalgupidi vees ja tegime puhtast mägijõest pilti igas asendis. Peale fotosessioone liikusime õhinal edasi Omalo poole, teed läksid iga meetriga raskemaks, tõusud järsumaks ja sattusime udusse. Näha oli vaid mõni meeter, iseenesest oli see hea, kuna üle ääre alla vaadata ei oleks vist tahtnud. Garmin näitas 3D pilti mäest ja meie asukohast, sellest piisas alustuseks täiesti :D. Nii me rühkisime aina üles ja üles poole, tund tunni järel. Tehes peatusi ja lastes mootoritel jahtuda. Ilm läks aina udusemaks ja külmemaks. Läbi suurte pingutuste jõudsime lõpuks Abano mäekurule, mis on kõrgeim autoga läbitav mäekuru Kaukasuses. Kuna kell oli palju ja ilm ei soosinud üldse telkimist, otsustati ots ringi keerata ja esimene kaua oodatud paik külastamata jätta. Sai tehtud paksus udus ja tugevas tormituules lehvides fotod ja raske südamega keerati ninad tagasi, et minna tagasi sinna jõeäärsele platsile telkima. Patrol proovis veel järsult üles minevat teeotsa läbida ja jõudis kuskile satelliitide platsile. Sai ka seal pildid tehtud ja kirja läks GPS ilt loetud 2900meetrit. Alla tagasi laskudes hakkasid mäed end näitama. Pilved kadusid nagu võluväel ja oli näha, kus me tegelikult oleme. WOW. Kiirelt krabati kaamerad ja sama kiirelt tulid ka pilved ette tagasi ja pilti ei saanud. Natukese ajapärast kordus kõik taas ja saime ka paar kiiret klõpsu teha. Patroli rahvas otsustas sellises kauges kohas väikese peatuse teha ja vaadet imetleda. Udu kadus ja kogu loodus oli suurepäraselt näha. Vaatasime kuidas kotkas vaikselt mäekohal chillib ja olime vast kõik jahmunud. Kaua ei saanud vaadet nautida, kuna oli hirmus kiire alla ja esimesed autod juba silmapiirilt kadunud. Saatjaga ei saanud ka enam ühendust ja mobiililevist ei ole mõtet üldse rääkida :D. Egas midagi, tuli hakata vaikselt järgi lonkima, samal ajal imetledes ümbritsevat paradiisi. Mägijõed, mis laskuvad alla kõrgelt, voolavad üle autotee ja kaovad kuhugi allapoole. Üksik kotkas ikka tiirutamas ja mõni vastutulev maastur, kes ilmselt Omalo poole teel oli ja ööpimeduseks sinna jõuda soovis. Teekond alla käis palju kiiremini ja napilt enne telkimise platsi oli Patrol ka pundis tagasi. Õnneks tehnika pidas vastu ja probleeme ei esinenud ning keegi mäepeal ööbima ei pidanud. Otsustati peatuda samal telkimise platsil kus päeval pildistatud sai ja kohapealsest prügist lõke teha ning mõnusasti kaasapandud sööki nautida. Kohale jõudes pandi kärmelt kuivad telgid üles, enamus meeskonda sättis end jõeäärde ritta, tšatša anum ringlema, tütarlapsed seadsid söögi üles ja paar optimisti üritasid rämpsu põlema saada ja soovitud lõkkega alustada. Lõke sai väike, suitsu meeletult palju ja paraku läks see kõik telkide suunas, et tuli üllas projekt katki jätta. Sõime taskulami valguses kõhud täis ja nagu ikka, nõrgemad tuttu ja tugevamad jäid tiksuma. Ilmal olid aga muud plaanid ja peagi tõmmati kahe auto vahele koormakate, mille all hea kuiv oleks ja saaks mõnusasti järjekordse viiulimänguga alustada. Seekord oli aga pilli keeled lühemad, mured said arutatud ning mindi varsti magama kõuemürina saatel. Läbisõit rekordiline 53 km