Päev 16, Off-Roaders Club- Georgia

Öö oli mõnus soe ja hommik tuli koos päikesetõusuga. Telefoni krediidi limiit sai lõpuks täis, ning telefoni kasutamine ei olnud võimalik. Samuti ei saanud mitte midagi teha, et telefoni taas kasutada saaks. Selline on Tele2 Eesti ärikliendi teenindus. Soovitati minna id kaardiga iseteenindusse ja seal limiiti tõsta. Olles Põhja-Osseetia mägedes, tundus see soovitus igati asjalik. Samuti sai pakutud, et maksame arve kohe ära ja samapalju ettemaksuks (edasi tegeleti Eestis kohapeal), et saaks vaid numbrit edasi kasutada. Niiet teleoperaator Tele2 saatis meid kergelt öeldes perse. Siit ka soe soovitus, et valides rangelt reisikaaslasi, tuleb valida ka muid koostööpartnereid. Pealelõunat ajas kohalik off roadi klubi väikese meeskonna kokku ja pidime tagasi Tbibilisi põrutama, kus antud koordinaatidele navigeerides ootas ees 3 kuumade mootoritega masinat. Ilma pikema jututa lasti rehvidest rõhku vähemaks ja keerasime otse mäkke. Seltskond oli super sõbralik, kobistasid natuke seda massiivset autot (2 masinat kokku pandes ei andud ka sama välja :D) ja teekond jätkus ikka kõrgemale ja kõrgemale. Mäe otsast paistis terve Tbilisi nagu peo peal ja siis öeldi, et on aeg nelivedu sisse lülitada. Nähes mitu nädalat kivi ja kaljusid tundus asi alguses naljakas, kuid esimese 100 meetri jooksul juba kõigi 4 masina vintsid huilgasid, kui masinaid muda seest kätte üritasime saada ja see oli alles algus. Mõnus sini savine põhjatu muda neelas meie masinaid nagu veekeris kärbseid ja teekond läks vaevaliselt. Patroli 35" rehv ja suur mass oli seekord eeliseks ja kohati jõudsime hooga palju kaugemale, kui kohalikud masinad juba põhja peal rööbastes olid. Teel nägime kõike- rasked tõusud, mis läbisime ainult vintsides, sügavad lombid ja veelsügavamad rööpad. Ammu oli pime juba käes, üks kohalik auto korralikult lömmis aga tee oli veel minna. Jõudes õigesse koha tõdesime kõik, et see oli seda väärt. Kogu Tbilisi oma suures tulede hiilguses ööpimeduses kumamas kaugel all, nagu vaataks kuskilt kaevu. Hing jäi kohati kinni. Ei oska kahjuks seda kirjeldada nii nagu peaks kuid eks igaüks peab ise ära nägema. Muidugi värske õhk ja raske rassimine tegi kõhud tühjaks. Meid viidi meid restorani, kuhu saime ka mudasena sisse. Tulime ju otse metsast, loputasime ainult käsi natukene. Mina, kui korralik eurooplane, panin vähemalt crokside asemel vähe viisakamad jalavarjud. Ja seal hakkas kõik pihta. Sööki toodi lademetes, kõik oli nii maitsev et ainult sööks, sööks ja siis sööks veel antukene. Kõik oli lihtsalt nii maitsev. Kui kõhud olid juba rohkem kui kõrini täis, tuli veel seakoot ja Inkaali jne. Kuulasime huviga Gruusia ajaloost ja võtsime kokku päeva metsas ning tegime edasisi plaane. Tundub, et me ei jõuagi kuidagi kodupoole tulema hakata. Tõdesime sügavat kahetsust, et me Omalos ära ei käinud ja Abanost tagasi keerasime, kuna seal pidi alles kõik ilus olema. Aga noh, mis seal ikka, järgmiseks reisiks vaja ka midagi jätta. Tänaseks on kõhud täis, auto värv ei paista mudast välja ja hommikul saame meestega uuesti kokku ja vaatame mis edasi... Ahjaa hotelli saime ka 10 euri nägu Tbilisis, niiet magus uni on seekord puhaste linade vahel. Läbisõit 139 km