Päev 11 Vardzia muinaslinn

Koguneme kõik hotelli hommikusöögi lauas, laud on kaetud. Söök on tüüpiline hotellikas, ei midagi erilist, kohvi maitseb ka nii nagu sellele riigile kohane. Kuid saame laua taga istuda ja noa ja kahvliga süüa. Kiirustame kella 10 neks remondi töökotta, saame kasutada tasuta kohe avatavat töökoda, kus olemas tõstukid, et masinad pealt ja alt üle vaadata. Toyots ei mahu paraku esimese hooga sisse, võtame katuseboksi maha ja uus katse õnnestub. Midagi erilist masinatel viga ei olegi, Mitsu pingutab paari polti, Toyotal on esimestes ratta laagrites lõtkud sees, saab peale keeratud ja asi valma. Patrolil selgub kahtlase heli tekitaja, milleks on esimene kardaan kraapimas kohati vastu põhjakaitse plaadi äärt ja kuna sama plaat segab ka käigukasti loomuliku jahtutust, võtame selle alt ja jääb vanarauda. Üks amordi puks läheb vahetusse ja ratta laagris on väike lõtk sees. Kuna aga rummulukku ei saa küljest (Kõik olemasolevad 3 võtit keeratakse puruks), siis jääb see väike lõtk sisse. Lisaks õnnestub meil ka autod pesta ja asume edasi teekonda Vardzia suunas. Teeme poe peatuse kuskil linnas ja krahmame kaasa kohalikku väärt konjakit. Enne piiri peatab meid politseinik, kes kiiruseületamise eest karistuseks präänikut ja kommi annab. Mees ise on „natuke“ purjakil ja kingime talle oma reisilogoga plasku. See läheb uhkelt vööle ja manitsetakse järgmises linnas 50 nega sõita. Paraku ei kesta see sõit kaua, kui sama onu meid taas peatab, küsib nime, ajame paar kiiret sõna juttu ja meid eskorditakse vilkurite saatel peaaegu piirini. Liikumise kiirus on niipalju, kui suudetakse Patrolist välja pigistada. Distants kaaslastega suureneb, kuid püüame püsida politsei kannul, muidu vast ebaviisakas. Vastu tuleb ka teine patrull auto, kes sõbralikult tulesid vilgutab ja lehvitab. Lõpuks auto peatatakse, vahetame telefoni nr, kui peaks midagi vaja olema ja vastu läheb üks meie kohalik märjukese pudel. Antakse info, et edasi on tee vaba ja võime piirini sõita vabalt valitud meetoditel. Piiril läheb seekord natukene vähem aega, maksame hea portsu kümniseid ja saame Gruusiasse tagasi. Teekonnal Vardzia poole tekib vaidlus selle asukoha üle ja tahetakse otse Batumi minna, muidu tuleb liigasuur ring. Loomulikult aetakse segamini Vardzia muinaslinn ja nüüdisaegne linn, mis asuvad üksteisest kaugel. Teekond muinaslinna osutub väga huvitavaks, kuna (õnneks) läheme mööda kõrvalist teed. Garmin ruulib jälle! Satume mööda mullateid külasse, mis on varemetes, ent ometi elatakse seal. Maju köetakse sitaga, mis on kuhjatud vastu maja seinu talve ooteks. Jõuame üle põldude ja läbi külade kalju äärele, kus vastas kaljusse on see linn raiutud. Sõidame mööda looklevat, kuid väga kitsast teed alla, teeme mõned fotod ja jõuame täpselt muuseumi sulgemise ajaks kohale. Väikese palumise peale lastakse meid siiski sisse omal vastutusel ja taskulampide valgel asume oma matka. Linn on vägev! Ühel reisikaaslasel tuleb hea mõte, väljumisel viimane värav koobastes koomale tõmmata. See aga eksitab veel viimaseks jäänud matkalised ja nad ei leia teed koobastest välja, ning on sunnitud jalutama tagasi algusesse. Vot need on sõbrad. Peale väikest istumist ja teed otsustame õhtul veel natuke sõita Batumile lähemale, et saaks seal rohkem puhata. Sõit on täielikus pimeduses mööda tundmatut käänulist teed. Natuke sõitmist lõppeb ca kella 3 ajal öösel Batumis hotelli otsinguga. Küsime infot taksojuhtidelt ja leiame täitsa okei hotelli Batumi kesklinnas. Saame kahesed toad 13 eur nägu. Meile antakse terve hotelli korrus koos sviidiga. Teeme natuke kino, räuskame hotelli koridoris, palju nalja ning kukume magama. Läbisõit 514 km