Päev 9, Mägi-Karabahh

Nagu eelnevalt kokkulepitud sai, ärkasime varakult ja startisime kell 8 hommikul. Oli vaja veel leida kütust, kuna see otsakorral. Igast tanklast suunati edasi, et järgmises saab. Lõpuks saigi. Tankimine toimus kahe mehe koostööna, üks kuulas millal paak täis hakkab saama ja teine lükkas siis vastava korralduse saamisel nupust pumba välja. Lisaks saime ka vee kanistrid seal täidetud. Suundusime edasi Ughtasari poole. Garmini otsinguga sai asukoht sisestatud ja asusime teele. Rada viis läbi kaunite orgude ja kaljude, peatusime Karapahhia lahingute mälestuseks paigaldatud monumendi juures, milleks oli tank. Kleepisime sinna oma reisi logo ja liikuime edasi. Tee viis mööda mäekülgi viimaks ühte väiksemasse linna. Tegime poe peatuse ja käisime Graanaat õuna raksus. Poe peatus venis pikaks ja lisaks hakati otsima kohalikku atlast. See pikk seismine äratas huvi aga eespool aega viitnud korravalvurit ja tuldi uudistama, mis teeme. Küsiti kaarti mille alusel me reisime, näitasime lahkelt Garminit aga see ei olnud õige vastus. Üsna kiiresti selgus, et asume hoopis Karapahhias ja seal olemiseks on vaja politsei luba/viisat, mis sisaldab kaarti, kus sõita tohime. Üllatus missugune, kuid ametnikud olid sõbralikud ja suunasid meid pealinna lube vormistama. Kuhu täpselt minna vaja aga ei osanud keegi küsida. Teepeal nägime purukspommitatud maju, kohati oli kõik õhku lastud, mis silmapiirini näha oli. Osadel reisijatel tekkis juba paaniline hirm, et oleme sõjapiikonnas. Mõne ajapärast sattusime ka nägema kuidas tankid põllul sõitsid ja märkidele üritasid pihta saada, mõnusasti maantee ääres. Märkideks muidugi autovrakid. Kes ennem sellist pilti näinud ei olnud, süvendas muidugi hirmu elu üle, kaotati ka reaalsuse tajumine ja häda missugune. Olime siiski kristliku usu piirkonnas ja sõjast ka aega mööda läinud. See tuletas meelde vanu huvitavad aegu, kui sai Afganistanis soomustatud LC 105-e (loe: Toyota) rooli keeratud ja tunda kuidas päriselt sõda käib. Ilmselt oli see ka ühtlasi sellise reisimise huvi üks tekitajatest. Võrdlusmoment oli värskendav ja igati hea meel, et olime sattunud kogemata valesse kohta. Jõudsime lõpuks kaardi järgi kohale, teeristil jäime seisma ja jutustasime kohalike kaupmeestega. Soovitati pöörata vasakule, kus pidid olema ka kõige kaunimad kohad selles riigis. Selgus ka, et on olemas kaks Ughtasari, üks on seal kus meie olime ja teine seal kuhu me tegelikult minna tahtsime. Kuna aga sõja hirm oli liialt suur ja mõni ei tahtnudki aru saada vahest Islamimaad ja Kristlikud maad, otsustasime otsejoones ja võimalikult kiiresti „riigist“ lahkuda. Sõitsime pealinnast läbi ja asusime liikuma edasi, arvasime, et olime sattunud riigist välja sama ootamatult, kui riiki sisse saime. Oaraku see aga nii ei olnud ja peagi seisime piiripunktis. Muidugi meie oma süü, et me seal seisma jäime, oleksime pidanud lehvitama ja rahulikult edasi sõitma, nagu Armeenlased teevad. Aga eksimus sai karistatud ja nõuti, et läheksime tagasi pealinna puuduolevaid lubasid taotlema. Ametnikud olid samuti väga sõbralikud, helistasid ministeeriumisse ette, leppisid seal kokku, ning tekitasid meile võimaluse, et linna tagasi peab minema meist ainult üks, teised võivad piiril oodata niikaua. Mõte oli heatahtlik ja kütuse säästukohalt ka väga tänuväärt. Üks asjapulk meist, ei saanud sellest vist aru või taheti jonnipärast paanikat külvata ja tõlgendati olukord nii, et autod on arestitud ja reisijad pannakse kinni seniks. Kuna seekord soovis seltskond kokku hoida ja meid lubati kõik koos ka linna naasta, mis osutus ka heaks, kuna paberitäitmist oli hulgaliselt ja meeskonna tööna sai see kiiremini valmis. Asja tegi seekord ka lihtsaks piirilt kaas antud aadress ja linnas sõbralikud politseinikud, kes meid vilkurite saatel ukse ette eskortisid. Linnas käimine kulutas ca 3-4h ja olemasolevate lubadega saime ilusti üle piiri. Kuna pime jõudis kätte, otsisime jälle mäeotsa niidetud heina põllule telkimiseplatsi. Ööd saatis tähistaevas ja allpool kumavad linnatuled. Kuna päev oli närviline, tuli uni kiiresti. Läbisõit 396 km