Peale hommikukohvi asusime edasi Borjomi-Kharagauli rahvuspargi poole.
Ääremail pandi meie andmed kirja ja avati värav sinna puutumatusesse
loodusesse. Teed olid ilmselt kunagi rajatud, kuid keegi neid hooldanud ei ole
vist kunagi. Mägedest laskuv vesi on paljugi ära uhunud ja sõitmisele tuleb
läheneda väga loominguliselt. Isegi kogenud maasturi juhile on see väga korralik
pähkel. Täitsa tavaline oli sõita hing kinni ja hambad ristis, kuna tee kalded
kohati sellised, et tunne nagu autol oleks rattad õhus. Selg igal juhul väga
märg ja kaljulõhede vahel navigeerimine sööb närve ikka korralikult. Samas
tagasi ka ei taha keerata ja jätkame seda mõistatust pusima ja ülespoole
liikumist. Korra tundub edasiliikumine liiga utoopia, kuid peale kerget hinge
tõmmet saab hambad risti surutud ja silmad kinni palvetades ikka edasi
pressides. Sõit meenutab konkreetselt Austraalia offroadi sõprade tehnilist
sõitu ja trikitamist kaljude vahel, kus paljude autod otse töökotta sealt
viiakse. Lõpuks jõuame siiski mingi ime kombel rohkem kui kahe kilomeetri
kõrgusele. Ilmselt oli asi kaasas olevas talismanis, mis ühes Austria kirikus
õnnistati ja sellest ajast saadik autoga kaasa rändab. Nii uskumatu kui see ka
polnud, olime kõrgel mägedes, vaadates allapoole pilvi ja vaateid mida ei ole
senini veel kuskil kogenud. Eemal ühes üksikus talust viibatakse meile ja
läheme asja uurima. Sõit sinna kestab sama kaua kui liikuda Tallinnast Kosele.
Talu juures ootab meid punt mehi, kellega ajame lõbusalt juttu. Saame
kohalikust kaevust oma veekanistrid täidetud ja perenaised hakkavad kiiresti
süüa küpsetama. Suudame siiski sellest külalislahkusest eemale nihverdada ja
liigume edasi. Vaja teiselt poolt alla ka saada. Liikumine on väga vaevaline ja
aeglane, vaated on unustamatud, kuid iga asi saab kord läbi. Jõuamegi
metsavahele ja äkitselt mingisse sanatooriumi linna. Ala on aedadega piiratud
seestpoolt näeb välja nagu tükike Tallinnat. Välja sõites samuti aiad ees ja
maas ka siilid, et soovimatu sisse sõitja oma rehvid lõhuks ja ta kiiresti
kinni nabida saaks. Üritasime üles leida Prometheuse koobast. Tänu Garmini
juhatamisele oli teekond põnev kuid jõudsime kohale. Kuna oli esmaspäev siis on
loomulikult muuseumid suletud ja meie lõbu sai läbi. Otsustasime sel hetkel, et
aitab küll ja hakkame kodupoole tagasi liikuma. Saigi ots ringi keeratud ja
seadsime sihiks Gruusia piiri. Äkitselt märkasime veel üht koopa silti teeääres
ja otsustasime asja lähemalt uurida. Jõudsime Satapila koopasse, mis oli avatud
ja kus eksponeeritakse päris dinosauruse jälge. Tegelt oli neid mitu ja
väidetavalt avastati jäljed ühe tee ehituse käigus. Saime mõne kilomeetrise
jalutuskäigu ja asusime edasi liikuma. Ees oli ka omajagu maantee sõitu ja
otsustasime pimedat aega mõistlikult kasutada ja pikendasime teekonna mõne
tunni võrra. Lõpuks otsisime telkimise koha ühe väikse järve äärde, kus
sattusid meie naabriteks Lätlased, kes tulid ratta võistluselt. Aitasime neil
konserve avada ja sai natuke juttu puhutud, ning siis ka magama heidetud.
Läbisõit 424 km
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
-
Hommikul ärkame siis kui uni ära läheb, mingit äratust seatud ei ole. Siiski etteplaneeritud vaba päev ranna puhkuseks. Üllatusena tuleb T...
-
Öö oli mõnus soe ja hommik tuli koos päikesetõusuga. Telefoni krediidi limiit sai lõpuks täis, ning telefoni kasutamine ei olnud võimalik...
-
Ärkasime äratuse peale. Leppisime kokku, et koguneme kell 10 autode juures ja hakkame edasi liikuma. Kuna pubi/klubi trall kujunes paljud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar