Päev 17, Ottomani impeeriumi keskus (Rabati kindlus)

Hommikul ärgates oli kõht veel üsna täis. Õhtune sööming andis veel tunda. Sättisime end vaikselt kokku ja tegime kerge Veski Mati müsli. Hotellist lahkudes tundus võõrustaja väga murelik. Parkimiskohta peeglist vaadates saime aru miks- seal oli imelikul kombel kartuli vaod tekkinud, üle öö auto alla. Müstiline. Linnas kohtusime meie sõbraga, kes oli selleks ajaks juba teekonna koos kublikaaslastega kokku pannud. Üritasime seda konvertida OZY kaardirakendusega, kuid peale mõningast pusimist loobusime sellest. Võtsime appi Garmini ja toksisime sinna punktid sisse ja sõitsime teekonna kaardi peal läbi. Asusime ka teele risti läbi Gruusia. Ees ootas niipalju põnevust, et hing oli lausa rahutu. Looklev tee viis läbi mägede, väiksemate ja suuremate külade. Üle põldude ja läbi jõgede. Mäed näitasid selgeid jälgi vulkaanilisest tegevusest ja imetlesime kauneid mägi järvesid. Üks hetk saabusime ühte kontrollpunkti, kus meie dokumendid võeti ja teekonna plaane uuriti. Sai vaadatud lähemalt ametnike tööautot ja paar sõna juttu aetud. Pildistamine keelati ja viibati käega kus umbes võib jälle fotoka välja võtta. Sõitsime läbi kuulsa Borjomi küla ja eks neid oli teisi veelgi. Külastasime renoveeritud Rabati kindlust ja sättisime end selle lähedal küngaste vahele telkima. Pime tuli peale ning telkimise kohta oli omamoodi põnev otsida, kuid saime siiski väga mõnusa koha. Kaugelt oli näha äikese sähvimist, mis Venemaal palju kurja tegi ja külasid uputas. Meil õnneks tuli vaid paar piiska ja saime söögi kõrvale mõnusat tulede mängu jälgida. Läbisõit 263 km